Eesti Õpilasesinduste Liit | Vastulause Rein Langi arvamusloole “Mida teha tasuta asjadega?”
3007
post-template-default,single,single-post,postid-3007,single-format-standard,qode-quick-links-1.0,ajax_fade,page_not_loaded,,qode_grid_1300,hide_top_bar_on_mobile_header,qode-theme-ver-11.0,qode-theme-bridge,wpb-js-composer js-comp-ver-5.1.1,vc_responsive
 

Vastulause Rein Langi arvamusloole “Mida teha tasuta asjadega?”

Vastulause Rein Langi arvamusloole “Mida teha tasuta asjadega?”

Eesti Üliõpilaskondade Liidu ja Eesti Õpilasesindajate Liidu vastulause Rein Langi arvamusloole «Mida teha tasuta asjadega?» (PM 26.09).
Õppejõudude palka tuleb tõsta tudengite arvelt, tasuta koolitoidust võiks loobuda, kraadi omandanud tudengid on eluvõõrad ja puudulike teadmistega, õppejõud saavad näljapalka ja amet mainekahju – just nii kirjutas Rein Lang arvamusloos «Mida teha tasuta asjadega?».Endine justiitsminister Rein Lang avaldas oma arvamusloos muret tasuta teenuste ja võimaluste üle. Sealhulgas said ära mainitud praeguse põhi- ja kõrgharidussüsteemi murekohad. Õigusteaduskonna õppejõudude madalad ja konkurentsivõimetud palgad, tasuta koolitoit – need on vaid mõned murekohad, mille Rein Lang oma kirjutises välja toob.Kuigi osaliselt tuleb härra Langiga nõustuda, mis puudutab näiteks õppejõudude konkurentsitut palgataset, on endine justiitsminister pakkunud välja lahenduse, kus astume pigem sammu arengus tagasi, mitte edasi. Tudengite häälekandja Eesti Üliõpilaskondade Liit ja õpilaste esindaja Eesti Õpilasesinduste Liit on veendunud, et sääraste meetmete kasutuselevõtt on liiga radikaalne ja otstarbetu ning lõppeb sotsiaalselt lõhustatud ühiskonnaga.

Tasuta kõrgharidus pole probleemide allikas

Kuigi mitmed Langi välja toodud probleemid eksisteerivad ja näiliselt tundub olevat lihtne kehtiv süsteem seljatada uuega, tuleb teemasse rohkem süveneda ja võtta olukord lahti faktide haaval. Meenutame hetkeks ajalugu.

2007. aastal, mil oli veel «õnnis» tasulise kõrghariduse periood, esinesid samad probleemid: kõrgkoolide võrk oli killustunud ja ebaühtlane, eksisteeris põhjendamatult palju erialade dubleerimist ja tarbetut riigisisest konkurentsi kõrgkoolide vahel ning ülikoole ei suunatud piisavalt tegelema kvaliteedi kindlustamisega. Sel teemal kirjutati aastatel 2007–2011 korduvalt (näites 2008. aastal Aune Valk ja Eineke Pilli) ja lisaks toimusid mitmed üliõpilasesindajate protestid.

Ülikoolide eelarve suurendamine üliõpilaste rahakoti abil, nagu pakkus välja Rein Lang, ei tähenda paraku kvaliteetsema kõrghariduse saavutamist. Kvaliteet nõuab investeeringuid, kuid tõeline väärtus saavutatakse ressursside paremal planeerimisel, mitte probleemi rahaga üle kallamisel. Praegu tuleks kvaliteetsema kõrghariduse saavutamiseks kriitiliselt otsa vaadata pigem Eesti kõrgharidusvõrgustikule.

Konsolideerimine on vajalik

Hetkel toimub Eesti kõrghariduse maastikul dubleerimine ja ressurside tuulde viskamine. 2016/2017. õppeaastal sai Eestis (rahvastiku arv 2016. aastal 1,318 mln) kõrgharidust omandada 24 õppeasutuses, üliõpilasi on umbes 51 000 (ja endiselt pidevas languses) (HTM 2017), mis teeb 2120 üliõpilast ühe kõrgharidusasutuse kohta. Samal ajal oli Taanis (rahvastiku arv 2016. aastal 5,731 mln) ligikaudu 8 ülikooli, kus õpib kokku umbes 160 000 üliõpilast. See on 20 000 tudengit ühe ülikooli kohta. Probleemi algallikas pole mitte tasuta kõrgharidus, vaid valdkonnaülene ebamõistlik ressurside paigutus.

Näite ressursside mittemõistliku paigutuse kohta saabki tuua õigusteaduste õppekavadelt. Praegu on võimalik õigusteadusi õppida neljas asutuses (Tallinna Ülikoolis, Tartu Ülikoolis, Tartu Ülikooli Tallinna filiaalis ja Tallinna Tehnikaülikoolis), millest kolm asub Tallinnas. Duubeldamist esineb ka teistel erialadel ja kõrgkoolides.

Parimate õppejõudude, ressursside ja haridusasutuste koondamine ehk konsolideerimine annab soovitud tulemuse, kus on võimalik õppejõududele rohkem palka maksta. Oluline on tagada kõrghariduses kvaliteet, mis ei tuleks tudengite arvelt. Siinkohal ei saa lootma jääda kõrgharidusasutuste enda initsiatiivile ühinemisprotsess läbi viia, vaid see vajab riigipoolseid suuniseid.

Kuidas nüüd oligi – talendid riigist välja või koju?Kuigi Lang toob välja, et tasuta hüvede teed ei käi maailma rikkamad ja õnnelikumad norralased, taanlased ega islandlased, on nendes riikides siiski võimalik omandada tasuta kõrgharidus. Sama nn hüve pakuvad ka Soome, Rootsi, Saksamaa.Spekuleerides olukorra üle, kus kõrghariduse omandamine Eestis muutub tasuliseks, on võimalik seis, kus niigi hoogustunud välismaale õppima asumine muutub noorte seas veel populaarsemaks. Noored, kel keeled suus, liiguvad mujale, kus kõrgharidus on tasuta ja parem elujärg tagatud kõrgema sissetulekuga. Samal ajal väheneb eestikeelset kõrgharidust omandavate inimeste arv, mis viib olukorrani, kus on vaja üle minna ingliskeelsele õppele ja teadusele. See seab ohtu põhiseaduses määratud eesmärgi täitmise: tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Õppemaks suurendab sotsiaalset ebavõrdsust, takistades kõigil võimekatel võrdset ligipääsu kõrgharidusele, ning raskendab nõnda kõrghariduse eesmärkide täitmist. Kõrgharidusse ei ole õige tuua lisaraha tudengite majandusliku koormuse suurendamise arvelt. Kui Eesti eesmärk on suurendada elanike hariduslikku kvalifikatsiooni, tõsta nende võimalusi iseseisvalt hakkamasaamiseks, on tasuta kõrgharidus selle üks eeldusi.

Seega ei taga motiveeritud õppejõude ja kvaliteetset kõrgharidust õppemaks, vaid parem olemasolevate ressursside planeerimine. Riigisisese erialadevahelise konkurentsi ja erialade dubleerimise vähendamisega, ettevõtlussektoriga koostöö arendamise ning kõrgharidusasutuste efektiivsema juhtimisega on meil võimalus leida raha ka õppejõudude konkurentsivõimelisemateks palkadeks.

Kas tasuta koolitoit on vajalik? Jah!

Kas gümnasistide ja kutsekoolide õppurite tasuta toitmine aastal 2017 on tõepoolest vajalik? Õpilased arvavad, et on, sest see tagab koolipäeva jooksul sooja toidu kõigile lastele. 18,6 protsenti alla 18-aastastest õpilastest jääb kokkulepitud elatusmiinimumi piirist allapoole. See tähendab, et nende õpilaste ja ka teiste vaesemate perekondade laste seas võib olla neid, kelle jaoks on kooli lõunasöök ainus soe toidukord päevas.

Koolitoidu kvaliteedi tõstmine on kahtlemata vajalik, kuid see ei tähenda, et toit peaks haridusasutuses olema õpilasele tasuline. Pigem tuleks propageerida tasuta toitu kõikides kooliastmetes üle Eesti. Lisaks sellele, et tasuta soe lõunasöök võib olla suureks abiks teatud hulgale perekondadele, hoiab see mõneti ära sotsiaalsete kihtide tekke koolis, kus lõunasööki lubada saavad õpilased on ühes seltskonnas ning lõunasööki mitte lubada saavad õpilased teises.

Selle asemel et kärpida nii olulise asja pealt, nagu seda on koolitoit, tuleks hoopistükkis suunata pilk koolide juhtimisele ning hinnata, kui efektiivne see koolides on ja kuidas oleks võimalik seda tulevikus vähema ressursiga teostada.

Eesti Üliõpilaskondade Liit ja Eesti Õpilasesinduste Liit kutsuvad üles otsima juurpõhjuseid ja leidma uusi lahendusi. Raha on probleemide lahendamisel oluline vahend, kuid veelgi enam tuleb rakendada mõistlikku ja nutikat planeerimist.