Eesti Õpilasesinduste Liit | Õpilasliidu vastulause tasulisele kõrgharidusele
3166
post-template-default,single,single-post,postid-3166,single-format-standard,qode-quick-links-1.0,ajax_fade,page_not_loaded,,qode_grid_1300,hide_top_bar_on_mobile_header,qode-theme-ver-11.0,qode-theme-bridge,wpb-js-composer js-comp-ver-5.1.1,vc_responsive
 

Õpilasliidu vastulause tasulisele kõrgharidusele

Õpilasliidu vastulause tasulisele kõrgharidusele

Eesti Õpilasesinduste Liidu aseesimees: õpilased ei soovi tasulise kõrghariduse taastamist

 

Eesti Õpilasesinduste Liit ei saa kuidagi nõustuda ideega muuta kõrgharidus tasuliseks ning toetab igati Eesti Üliõpilaskondade Liitu nende väljaütlemistes tasuta kõrghariduse toetuseks. Tasuline kõrgharidus ei ole see, mida Eesti vajab ja endale pikas perspektiivis lubada saab. Tänane kõrgharidussüsteem ei ole küll ideaalne, kuid läbimõtlematud ideed ei anna lisandväärtust ega paku soovitud lahendust esinevatele probleemidele. Kõrghariduse rahastamise temaatikat ja üleüldiselt kõrghariduskorralduse tulevikku tuleb kindlasti käsitleda, kuid seda peab tegema põhjalikult ja ruttamata, kõiki osapooli kaasates ning nende argumente kuulates, vaagides ja läbi arutades.

 

Võrdne ja kättesaadav haridus kõigile: kuidas sellega ikkagi tegelikkuses on?

 

Eesti haridussüsteemi eripäraks ning väärtuseks on olnud see, et kvaliteetne haridus on kättesaadav kõigile olenemata nende sotsiaalsest staatusest või majanduslikust  võimekusest. Taastades tasulise kõrghariduse, anname ära Eesti haridussüsteemi olulise eelise, mida on toodud eeskujuks ülemaailmselt. Paratamatult tekib küsimus, miks me seda teeme ning kas teistsuguseid lahendusi kõrgkoolide poolt esile toodud probleemidele ei eksisteeri?

 

Kõrgkoolide juhtide sõnul on probleeme kvaliteedi tagamiseks ning eriti just õppevaldkonna (nt õppejõududele väärika tasu maksmisega) rahastamiseks vajaliku ressursside ebapiisavusega, mida ühe võimalusena võiks lahendada üliõpilaste rahalise panuse abil. Kas me ei võiks selle asemel aga hoopis võtta ühiskondliku seisukoha sarnaselt üldhariduskooli õpetajate palkade tõstmisega ning leida kõrgoolidele vajalik lisarahastus, mis võimaldaks neil pakkuda õppejõududele konkurentsivõimelist palka ja näidata seeläbi, et me väärtustame õppejõudude tööd ning nende panust meie tuleviku eestvedajate kujundamisel? Kas me ei peaks võtma sarnaselt üldhariduskoolide rahastamisele hoiakut, et me peame veel enam toetama oma kõrgharidusasutusi kui eestikeelse kõrghariduse ja teaduse eestvedajaid ja tagajaid ning eraldama neile riigieelarvest vajalikus mahus rahastust, mis võimaldab ka tulevikus pakkuda kvaliteetset kõrgharidust ilma üliõpilaste rahalise panuseta? Eesti Õpilasesinduste Liidu arvates oleks sellekohane diskussioon väga teretulnud ning ootame lähiajal kõiki osapooli kaasavaid arutelusid eestikeelse kõrghariduse ja teaduse jätkusuutlikkuse teemal.  

 

Kõrgharidus on oluline eeldus elus edukaks hakkamasaamiseks. Kui me pärsime ligipääsu kõrgharidusele muutes selle tasuliseks, pärsime ka inimeste toimetuleku võimalusi. Eesti riik on väike ning meil on nii vähe inimesi. See tähendab, et iga indiviid loeb ning seda enam on vaja seada ühiskondlikuks prioriteediks kõrgelt haritud, tervete ja töövõimeliste inimeste hulga suurendamist ning seda seda just läbi tasuta kõrghariduse. Tasuta kõrghariduse säilitamisega haakub ka elukestva õppe strateegia ning nägemus sellest, et Eesti elanikud õpivad kogu elu, ent paratamatult satub see ohtu, kui piirame ligipääsu kõrgharidusele. Suure tõenäosusega tekib olukord, kus juba töötavad täiskasvanud, kes soovivad ennast täiendada ning oma haridustaset tõsta, võivad sellest plaanist loobuda, kuna neil ei ole võimalik seda muude kohustuste kõrvalt lubada. See aga tähendab, et Eesti jääb ilma võimalusest suurendada kõrgelt haritud isikute osakaalu ühiskonnas ning realiseerida oma riiklike eesmärke, mis seatud elukestva õppe strateegiaga.

 

Tasulise kõrghariduse negatiivne kõrvalmõju saab kindlasti olema ka see, et üha enam vene keelt emakeelena kõnelevatest õpilastest valivad oma kõrghariduse jätkamiseks mõne teise riigi ülikooli, seda kas Venemaal või Lääne-Euroopas, kus neil on võimalik õppida oma emakeeles või kus õpe on inglisekeelne, ent tasuta. Võttes ära võimaluse omandada oma koduriigis tasuta kvaliteetset kõrgharidust, jääme ühiskonnana kaotajapooleks niigi vaevalises ja raskes integratsiooni protsessis ning võime välismaale kaotada senisest veelgi enam noori, kes tasuta kõrghariduse olemasolul võiksid siia elama jääda ning oma tuleviku Eesti elanikena üles ehitada. Lisaks vene keelt emakeelena kõnelevatele õpilastele hakkavad väljapoole vaatama ka eesti emakeelega õppurid. Seega, mis on see, mis peaks meie noori hoidma siin, kui nende ees on maailma uksed lahti ning võimalik on minna välismaale, omandama rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist, ent tasuta kõrgharidust? Eestikeelne tasuta kõrgharidus on üks väga olulisi faktoreid, mis hoiaks meie noori siin ega sunniks neid välismaale paremat elu ja haridust omandama. Kui me võtame neilt selle võimaluse ära, siis mis saab meie tulevikust, meie tulevastest tegijatest, töökätest ja Eesti riigi kandjatest?

 

Viimastel päevadel on jutuks tulnud ka üliõpilaste näiline “laiskus” ja pühendumatus ehk õpingute nö kergekäeline katkestamine. EÕEL  leiab, et tasuline kõrgharidus ei ole garantii, mis kindlustab katkestamiste drastilise vähenemise või kaotab illusiooni laiskadest üliõpilastest. Tasulised õppekohad ei suuna õppureid kuidagi parematele otsustele ega aita neil edukamalt välja selgitada, mida nad võiksid õppima asuda ega kindlusta nende motivatsiooni oma õpingud lõpule viia. Õpilastena näeme, et selle ennetamiseks on võimalik palju ära teha kõrgkoolidel endal just sisseastumise perioodil. EÕEL on seisukohal, et vajalik on välja selgitada iga üliõpilaskandidaadi motivatsioon õppimiseks, veenduda tema sobivuses õppekaval õppimiseks ning nõustada kandidaate võimalikult põhjalikult õppekavas sisust ja eesootavatest õpingutest. Üha enam tuleb tegeleda ka üldhariduse tasandil karjäärinõustamise ja individuaalse lähenemisega, õppijakesksusega. Õpilasel peab aitama leida tema tugevused ja eeldused eduks, mille põhjal ta saab teha kaalutletud, läbimõeldud otsused edasiste õpingutega seoses. Samuti on vajalik tagada karjäärinõustamine kõrgkoolides ning õppekavade põhjalik tutvustamine võimalikult mugaval ja kättesaadaval viisil (näiteks kasutades kaasaegset tehnoloogiat ja kanaleid, mida noored armastavad kasutada, et info nende jõuaks). Katkestamise üheks põhjuseks on erinevates uuringutes välja toodud just väärarusaam õpitava sisust või teistsugused ootused õppekava sisule. See on aga midagi, mida saaks juba eos muuta.

 

Tasuline kõrgharidus: lahendus kutsehariduse ebapopulaarsusele?

 

Tasulise kõrghariduse taaskehtestamisega seondub veel üks oluline pool. Näiliselt võiks see  lahendada kutsehariduse ebapopulaarsuse probleemi, sest need, kes enam maksta ei suudaks, asuksid omandama kutseharidust. Paraku ei ole see aga nii üheülbaline, kuna juba oma olemuselt on kõrgharidus ja kutseharidus niivõrd erinevad teed, mille üksteisega asendamine ei ole lihtne. See tähendab, et noor, kes soovib kõrgharidust omandada, aga ei ole selleks näiteks rahaliste kitsikuste tõttu võimeline, võib hoopis  jätta oma haridustee pooleli. See aga on hind, mida Eesti ei tohi olla valmis maksma – meil on niigi vähe inimesi ning iga kõrgelt haritud inimene, kes saab iseendaga hakkama ega vaja riigipoolset ülalpidamist, vaid suudab ise ühiskonnale tagasi anda, on suur väärtus. Haridus- ja teadusministeerium on aastaid võidelnud Eesti elanike haridustaseme tõstmise eest, oleks ju ebaratsionaalne luua uus võimalus, kuidas harimatus süveneda võib. Samuti on antud idee õppijakeskse õppe retoorika vastane, kus õpilasel endal on vaba voli valida ning otsustada, millise haridustee ta järgmisena ette võtab. Seega, tasuline kõrgharidus on pigem pärssiv kui edasiviiv meede ning noorte seisukohast pigem karuteene.

Utoopiliste ja läbimõtlematute ideede asemel tuleks tegeleda aktuaalsega

 

Eelnevale tuginedes on mõistetav, et meie tänane kõrgharidussüsteem ei ole kindlasti ideaalne. Selle asemel, et tegeleda poolikute lahendustega, oleks vaja hoopis süstemaatiliselt analüüsida ning läbimõtestatult rakendada. On ju teada, et taolised teemad nagu näiteks õppekavade dubleerimise vähendamine, kvaliteetsete õppejõudude nappus ja alarahastatus on kõrgharidust kummitanud juba aastaid, kuid paraku ei paista nende olulisus tasuta kõrghariduse kaotamist pooldavate väljaütlemiste tagant eriti hästi välja.

 

Üks soovitus on õpilastel veel: kuulake Üliõpilaskondade Liitu ja üliõpilasi. Kes veel, kui nemad, hariduse saajad ja selle sees igapäevaselt olijad, teavad kõige ideaalsemalt seda, mis on peamised üliõpilaste murekohad, millega tuleks tegeleda ning jätta kõrvale populaarsuse kogumise nimel meelevaldsed avaldused. Meie, kui väikese riigi ülesandeks, peab olema tagada tasuta kõrgharidus eesti keeles, mis on ainus viis kindlustamaks Eesti kultuuri ning laias laastus ka riikluse säilimist.