Eesti Õpilasesinduste Liit | Mikk Tarros: kas Eesti peaks PISA testist lahkuma?
1886
post-template-default,single,single-post,postid-1886,single-format-standard,qode-quick-links-1.0,ajax_fade,page_not_loaded,,qode_grid_1300,hide_top_bar_on_mobile_header,qode-child-theme-ver-1.0.0,qode-theme-ver-17.2,qode-theme-bridge,qode_header_in_grid,wpb-js-composer js-comp-ver-5.6,vc_responsive
 

Mikk Tarros: kas Eesti peaks PISA testist lahkuma?

Mikk Tarros: kas Eesti peaks PISA testist lahkuma?

6. detsembril avaldati taaskord OECD riikide haridustulemuste edetabel. Sarnaselt varasematele aastatele näitab statistika, et lugemisoskus, sh kriitiline mõtlemine, on Eesti õpilaste seas madalam kui matemaatika- ja teadusoskused. Eesti Õpilasesinduste Liidu aseesimees Mikk Tarros arutleb, mida PISA tegelikult näitab ning kas midagi peaks ehk muutma.

Viimasel ajal on olnud suure tähelepanu all Eesti õpilaste artiklid koolistressist, kus õpilased on kurnatud erinevatest kodutöödest või eesootavatest kontrolltöödest. Kas suur koormus koolis on otseselt mõjutanud PISA tulemusi, on samas raske öelda. Küll aga ei anna PISA test praegusel kujul tagasisidet muudele aspektidele haridussüsteemist, mis ei ole otseselt testimisega seotud. Näiteks Lõuna-Korea tulemused on ühed maailma kõrgeimad, kuid samal ajal on koolistress ja noorte enesetappude arv arenenud riikide üks suuremaid. Sellele vaatamata aga on Aasia riikide haridusüsteeme käsitletud just kui kõige “edukamaid”.  Seetõttu tuleks riikide hindamisel keskenduda haridussüsteemile laiemalt ning sellest tulenevalt ka PISA testi täiendama, et anda haridussüsteemidele adekvaatsemat ning mitmekülgsemat tagasisidet.

Mitmed riigid, teiste hulgas Norra, on kaalunud PISA testi osalejate hulgast lahkumist, kuna tulemusi tõlgendatakse haridusdebattides liiga ühekülgselt. See on muutnud õppeprotsessi üha rohkem testipõhinemaks ja tulemustele orienteerituks. PISA testist tulenevalt muudetakse riikides seadusandlust ja õppekavasid, mistõttu suureneb tihtipeale ka õppekoormus. Ka Shanghai on 2014. aastal arutlenud testist lahkumise üle, märkides põhjuseks, et tulemuste parandamiseks veedetud tundide arv mõjub laste arengule kahjulikult. Samal ajal on aga riigid nagu näiteks USA ja Suurbritannia on muutnud oma süsteemi testipõhisemaks.

Tekib küsimus, kas me tahame, et kool kasvataks ainult õnnelikke või ainult edukaid õpilasi? Või hoopis õpilasi, kes on samal ajal nii edukad kui ka õnnelikud? Eesti õpilaste koolirõõmu tase on üks Euroopa madalamaid ning õpilased on tihtipeale kurvad ega taha koolis käia. Kas tahame sarnaneda pigem Aasia koolisüsteemile, mis keskendub väga heade testitulemuste saavutamisele, või tahame olla õnnelik Põhjamaa, kus testitulemustest oluline on õpilase isiklik areng ning heaolu? Täpsema vastuse saame aga 2017. aasta aprillis kui avalikustatakse PISA 2015 põhjal tehtud analüüs õpilaste heaolu kohta. Tuleb loota, et heaolunäitajad on sama kõrged kui meie senised tulemused.

Kas Eesti peaks siis PISA testist lahkuma? Õpilased ja eksperdid leiavad, et PISA test on kasulik ja väärt teabeallikas, kuid sellel ei tohiks olla suurt kaalu riiklikus hariduspoliitika debatis. Kuna kooli roll ühiskonnas on aastate jooksul muutunud, tuleks muuta ka senist õpikäsitlust, mis suurendaks nii õpilaste heaolu kui tulemusi. Õpilased ei käi koolis vaid selle pärast, et õppida. Kooli kui motiveeriva ja turvalise koolikeskkonna juurde kuuluvad ka õpilaste ja õpetajate omavaheline sõbralik suhtlus, uuenenud õpikäsitlus, kogukonnatunne ning demokraatilik juhtimine ja kaasamine.

PISA testi ülesanne on anda riikidele soovitusi, kuidas muuta haridusüsteem edukamaks. Haridussüstemi parandamine pelgalt nendele tulemustele tuginedes võib olla aga liiga kitsas lähenemine. Senisest rohkem tuleks arvestada just õpilaste heaolunäitajaid ja muid tulemusi. Täielikult testimisest loobuda aga pole samuti mõistlik, kuna tagasiside, mida PISA annab, on siiski vajalik. Pigem tuleks võtta suund testimise haarde laindamisele ning vaadata üle meetodid, kuidas õpilasi hinnatakse. Lisaks senikasutatavale PISA hindamisviisile on vajalik välja töötada meetodid, mis võimaldavad riikide haridussüsteeme senisest laiemalt ja mitmekülgsemalt hinnata võttes muuhulgas arvesse selliseid näitajad nagu rahulolu, koolirõõm, õpilase isiklik edasiminek jm.