Eesti Õpilasesinduste Liit | Kust kõik alguse sai?
3562
page-template-default,page,page-id-3562,qode-quick-links-1.0,ajax_fade,page_not_loaded,,qode-title-hidden,qode_grid_1300,hide_top_bar_on_mobile_header,qode-theme-ver-11.0,qode-theme-bridge,wpb-js-composer js-comp-ver-5.1.1,vc_responsive

Kust kõik alguse sai?

Seoses Eesti taasiseseisvumisega hakkas muutuma ka Eesti hariduselu ja koolisüsteem. Õpilased muutusid aina aktiivsemateks ning soovisid üha rohkem enda tuleviku küsimuses kaasa rääkima hakata. Algas ka õpilasomavalitsuste loomine koolides.

 

Õpilasliidu loomise esimeseks sammuks peetakse 1996. aasta jaanuari, mil Tallinna kesklinna koolid kutsusid kokku pealinna õpilasesindajad, et luua Tallinna Õpilasliit. See idee jäi kahjuks teostamata, kuid 1996. aasta lõpus otsustasid Tallinna 21. Kool, Tallinna Reaalkool, Tallinna Prantsuse Lütseum, Gustav Adolfi Gümnaasium ja Tallinna Inglise Kolledž moodustada Viie Kooli Koostöölepingu Liidu, tuntud ka kui G5, millest sai tulevase Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu esimene alaliit.

 

1997. aasta detsembris alustas G5 koostööd Avatud Eesti Fondiga. G5 teostatud ja Avatud Eesti Fondi toetusel aset leidnud projekt kandis nime “Õppija õigus”. Selle raames tutvustasid G5 õpilased oma tööd ja kogemusi Tallinnas, Tartus, Viljandis, Viru- ja Võrumaal. Nende piirkondade esindajad said kokku sama aasta kevadel Otepääl, kus algatati üle-eestilise õpilasomavalitsuste liidu loomine. Algatusrühm asus selleks otsima Eesti seadustest tulenevaid võimalusi. Tuli välja, et selleks on kaks teed: luua mittetulundusühing või tegutseda haridus- ja teadusministeeriumi juures ministri nõukojana. Valiku tegemiseks ja liidu loomise ettevalmistuseks korraldas algatusrühm 11.-14. augustil Lohusalus “Õppija õiguse” projekti seminari. Kahjuks läks see aga vett vedama – kompromissi ei saavutatud ja kõnelused jooksid tupikusse. Selgus, et demokraatlikus Eesti Vabariigis pole õpilasomavalitsuste liidu õiguslik loomine puuduliku seadusloome tõttu võimalik. Mittetulundusühingu liikmeks saavad olla füüsilised-juriidilised isikud, kuid õpilasomavalitsus pole kumbki. Samuti, luues liidu mittetulundusühinguna, esindaks ta vaid üksikuid õpilasi, mitte õpilasomavalitsusi. EÕOL-i peamiseks eesmärgiks oli aga õpilasomavalitsuste tugevdamine mitmetasandilise demokraatliku struktuuri järgi.

 

Lohusalu seminaril leiti aga siiski üks võimalus liidu loomiseks – mitteformaalse ühendusena EÕOL-i harta alusel. Pärast pikki arutelusid ja mõtlemist suudeti liit Eesti Vabariigi seadustega kooskõlla viia.

 

1998. aasta 17.-18. oktoobril toimus Tallinna Pedagoogika Ülikoolis esimene üldkogu, kus õpilasesindajad otsustasid moodustada mitteformaalse õpilasomavalitsuste regionaalseid alaliite ühendava katusorganisatsiooni Eesti Õpilasomavalitsuste Liit. Harta allkirjastasid kaheksa alaliitu. Pärast pikki vaidlusi otsustas üldkogu valida juhatuse esimehe ning temale anti volitus moodustada oma juhatus – põhjuseks see, et organisatsiooni käimasaamiseks on vaja, et põhituumik oleks hästi lähedane ja koostööaldis. Moodustati kaks organit: juhatus ning volikogu. Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu esimeseks esimeheks valiti Maria Savisaar, kes tegi ettepaneku Madis Masingule juhatusse tulemiseks. Sellest ajast alustasid Maria ja Madis EÕOL-i juhtimisega.

 

Juba 23. oktoobril avaldati Postimehes artikkel, mis kirjeldab, milleks selline liit loodi ning millised saavad olema liidu esimesed ülesanded.

 

1999. aasta kulus esimesel juhatusel väga suuresti sidemete loomisele. Igal pool, kus toimus midagi haridusteemalist, olid Maria ning Madis kohal ning rääkisid endast ja tutvustasid Õpilasliitu. Samuti osalesid nad mitmetel OBESSU üldkogudel ja üritustel Budapestis, Islandil, Hawaiil. Vahepeal oli Maria juhatusse kutsunud ka Marja-Liisa Alopi.

 

Tehti koostööd Lastekaitse Liiduga korraldamaks üritust “101 Last Toompeale”.

 

Õpilasliit arenes esimese aastaga tohutult kiiresti. Tol ajal oli liikmeteks 12 regionaalset alaliitu. Kuna aga liit tohutul kiirusel laienes, ei suudetud alaliite piisavalt tõhusalt tööle panna. Ka juhatus ei suutnud pakkuda liikmetele seda, mida nad ootasid: piisavalt koolitusi, üritusi, väljakutseid. Tekkis küsimus, mida ning kellele liit üldse pakub ning mis on alaliitude ülesanne ja väljund. Alaliidud ei suutnud ka ise ennast töös hoida, ilmselt kuna kooli, õppimise, huviringide ja muude tegevuste kõrvalt ei jäänud õpilastel lihtsalt aega tegeleda ühiskondliku tegevusega. Olukord, kus organisatsioon kasvas ja arenes kiiremini, kui juhatus ohjata suutis viis üsna üldise rahulolematuseni. Õpilasliit pälvis ühiskonnas päris laialdast tuntust, aga sellevõrra oodati liidult ka rohkem. Oodati, et õpilased sõna võtaks ja liikmed ootasid, et neile pakutaks kõikvõimalikke tegevusi.

 

Kuid Õpilasliit pidas vastu ning seda tänaseni.

 

2000. aastal registreeriti Liit mittetulundusühinguks, mille nimeks sai MTÜ Eesti Õpilasomavalitsuste Liit ja mille asutasid toonased juhatuse liikmed Anto Liivat ning Henri Laasner. 2006. aastal muudeti organisatsiooni nimi Eesti Õpilasesinduste Liit MTÜ-ks

 

 

Eesti Õpilasesinduste Liit on sellest ajast muutunud palju: alaliite ei eksisteeri, juhatuse liikmeid on ühe tegevusaasta jooksul vähem ning Õpilasliidus olevad valdkonnad on muutunud. Kuid eesmärk on jäänud samaks: kaitsta õpilaste õiguseid, tagada õpilaste võrdsed võimalused ja seista hariduse kõrge kvaliteedi eest.